Lahe fantastikasari

Grimm. IMBD tutvustus ütleb lühidalt põhilise ära - Oregoni detektiivil on võime näha (ja võita) üleloomulikke olendeid. Natuke on need olendid väga üheülbalised, st libahundid, libasiilid, libakarud, jne. Tüübid, kes elavad inimestena inimeste maailmas ja kriitilistel tingimustel lihtsalt muutuvad regulaarselt koletisteks. Supernaturalis oli veidi mitmekesisem valik. Samas puudus Supernaturalis, kus vähemalt esimestes osades tegeleti üheselt ja ainult kollide nottimisega, selline võluv lillelapselik suhtumine - kohe alguses tutvub detektiiv, vendade Grimmide järeltulija, libahundiga, kes hoiab oma loomulikke kalduvusi vaos, tsiteerin: "ravimite, dieedi ja pilatese harjutustega", kes mängib tshellot, valmistab peedivorsti ja on üldse kena inimene. Libahundist sõber on detektiivile väga kasulik teiste kollidega suheldes, võideldes, jne. Isegi vist kasulikum, kui detektiivi tädikese (kes sarja alguses kollidega võitlemise haavade kätte sureb) märkmed erinevate kolliliikide kohta. Ühtlasi avastab pea sama lillelapseliku meelelaadiga detektiiv, et libaolendid enamasti kardavad teda paaniliselt ja peavad samasuguseks kolliks, nagu meie peaksime libahunti. Ta on ju  - Grimm. Grimmid on aastasadu kolle tapnud. Vestluspartneri kiljumine: "Palun, ära tapa mind!" on mõne uue tõuliiniga tutvumisel või huligaanitsevate naabrilaste vanematega kõnelemisel selles sarjas täiesti tavaline. Kummaline selles sarjas on, kuidas küll detektiivi kolleegid ei hakka midagi kahtlustama, kui see Grimmide järeltulija kogu aeg kõige segasemate uurimiste keskpunkti satub ja nendest kõike teab, aga õnneks antakse kahtlustamisõigus vähemal tema elukaaslasele.
Kõige liigutavam seni minu poolt nähtud osadest on see, kus detektiiv leiab metsast libahundilapsukese, umbes 16aastase tüdruku, kes on tegelikult 7-8 a tagasi umbes 9aastasena kadunuks kuulutatud. Loo muudab keeruliseks asjaolu, et tüdruk oli lapsendatud. Libahundist sõber kinnitab konsultatsioonil detektiivile, et kuna kasuvanemad ei teadnud, et nende laps on libahunt, siis nad ei osanud tüdrukule õigel ajal tema moondumiste kohta selgitusi anda ja see võiski tüdruku eelpuberteedieas (mil moondumised algavad) metsa peletada.  Kas pole nunnu lähenemisviis pedagoogikale, lastepsühholoogiale ja muule? 

Kui natuke naiivsust teid ei häiri ja kui teile meeldib see fantastikasuund, mis kinnitab, et kollid elavad teie lähinaabruses ja on tegelikult täitsa tavalised inimesed, ainult ärge oma lapsi punase kapuutsiga üksi metsa lubage, siis see sari on teie jaoks. Muide, ka eelpool juba mainitud Supernatural kannatas alguses mõningase ülemäärase naiivsuse all, see oli küll teisipidi naiivsus, stiilis "meie - head, nemad - pahad". Kui Supernatural suutis naiivsusest esimese-teise hooaja lõpuks vabaneda, siis võib seda ehk loota ka Grimm-i sarjast. Igatahes tasub vaatamist.

PS: täiesti naiivsusevaba ja algusest peale mõnusalt vürtsikalt ja irooniliselt välja peetud ning sobivas tempos esitatud üllatusi sisaldav "Monster next door" sari on loomulikult True Blood. Seda pole veel ükski muu suutnud ületada.
PPS: Grimreaper tähendab loomulikult "Grimmide lõikajat", mida teie siis mõtlesite? Nende tegelastega on meie detektiivil ilmselgelt kana kitkuda.

Ilm

Mitmemilline vaade

Fotojaht: puuris

Ühes Tallinna vanalinna puuris
on hea mängimas käia.

Teised puurivad siin:

Raamatust

Nagu ikka, loen ma menuraamatuid meelsamini palju hiljem, mitte siis, kui kõik tuttavad loevad. Nii söandasin alles nüüd lõpuks kätte võtta Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad"

Lugu oli just nii ehe ja valus, nagu ma olin kartnudki, ent teise nurga alt, kui olin arvanud. Kohe esimestel lehekülgedel võtab see raamat sujuva liigutusega sul südame rinnakorvist, asetab selle elavana ja kaitsetuna kurja maailma ette letile ja hakkab sinusse kirjutama. Seda osa elust, mida sa tegelikult teada ei taha. Raamatus on palju selliseid kohti, mida lugedes tahaks kõva häälega karjuma hakata, nuia haarata ja siis lastekaitsesse helistada.

Kord juba avatud, on seda võimatu poole pealt sulgeda, nii jõuad lõpuks kergendusohkega (õnneks) õnneliku lõpuni.

Raamatu lõppedes aga pannakse see väljarapitud süda sulle rindu tagasi ja tehakse nägu, nagu poleks eriti midagi olnud. Tegelikult ootaks siiski paari kena dr Frankensteini stiilis õmbluspistet... Õhku jäävad mõned häirivad küsimused, neist peamine: mis sai Anne lapsest? Ignoreeritud haav tekitab rahutust ja hämmingut. Millega peab lihtsalt õppima koos elama.

----
Võrdlused on kurjast. Siiski - ei saa jätta võrdlemata seda raamatut veel kahega, mida ka just nüüd lugesin. "Daki elab siin" ja "Ego". Kõik kolm täiesti erinevad teosed, ent üks motiiv neis kordub - rikas vanem mees, kes noore  peategelannaga kurameerib.  Kui Daki mainib teda üksnes möödaminnes, Nirti  maadleb temaga tükk aega ja viskab ta lõpuks otsustavalt kasutute asjade kasti, siis Kõusaare raamatus on ta kõige kohutavam -  jäävalt domineeriv, veriste kätega isajumal, kõikvõimas Baal. Minu jaoks on see korduv kujund kummastav. Igatahes näib ta tähtis tegelane olevat.

Saabastega kass

Pilt on pärit algse legendi
blogograafilise üleskirjutuse juurest:

esilinastus pidulikult ja pauguga Eesti kinodes just enne jõule. Shreki filmidest tuttav Saabastega Kass seikleb ses multikas peategelasena oma täies sensusaalsuses. Nagu Shrekilugudes, nii ka selles on koos mitmed muinasjutud, lastelood ja -laulud, ikka needsamad, mis vahepealse kahe mõistusesajandi jooksul pelga muistendi või mõistujutu tähtsusetusse rolli suruti, või mida on üritatud ühe ehk teise moraalinormi esitamiseks ära kasutada. Shrekimultikate loojad on neisse sisse puhunud uue elu ja teinud neist uue, sõltumatu muinasmaailma.
Ainult üks asi... Meie teame Saabastega Kassi loost, kus ta aitas kolmanda ja noorema (ja järelikult luuserist) poja abiellu kauni printsessiga ning sai tema nimel jagu kurjast võluväega hiiglasest. Seda lugu te ei näe, algsest legendist pole filmis midagi järel, peale peategelase. Lukku on kokku löödud hoopis Zorro, Humpty Dumpty, Jack ja oavars, ja veel mõned ameerika ja anglosaksi tegelased.  Ja hulgaliselt kassiarmastajate inside-nalju. Kõvasti on latiinoromantikat, machotsemist, flamenkot ja irooniat.  Kuna see on ikkagi Disney perefilm, siis oli sees ka pereväärtusi, aga mitte liiga imalal kujul.* Kõik on täiesti vaadatav, tempokas, vaimukas ja paneb põnevusega ootama järge, kus Saabastega Kass näiteks tõepoolest möku möldripoja kenasti järjele aitab ning siis kübarat lehvitades kaob: adios, amigos!  (loodetavasti nad ikka TEEVAD ka selle filmi). Minge vaatama, kui teil on mõni emo-macho lapsuke, olgu isane või emane, aga selline, kes vajab ühevõrra väga palju nii mängumõõka kui kallistusi! Ja kui te armastate kasse.

* See film ei sobi vaatamiseks inimestele, kelle meelest seksist, romantilistest- ja juhusuhetest, või erinevate imetajate paljunemiskommete erinevusest ei peaks rääkima lastele alla 14 a.

Multifilmisoovitus

Mõnda aega tagasi vaatasin multikat nimega "Up", eestikeeli "Üles". Kui "Saabastega Kass" on väga palju midagi kassisõprade südametele, siis "Üles" pakub äratundmisrõõmu rohkem koeraomanikele. Koerad on seal mitmes mõttes põhitegijad.

Üsna keerukas ja mitte just kuigi palju valmislahendusi pakkuv või kõike lõpuni ära seletav film koosneb tegelikult kahest erinevast loost. Esimene räägib lastest, kes unistavad suurelt, aga elavad lõpuks väga tavalist elu, mis mingist vinklist vaadatuna võib tunduda pea-aegu et raisatuna. Kui lastetu abielupaari naispool vanas eas sureb, annab ta siiski mehele mõista, et ka selline elu oli seiklus ja tema oli rahul. Mehest saab aga kibestunud vanamehenäss lagunevas eramajas, mis jääb peagi jalgu kinnisvaraarendajatele. Loomulikult ei taha ta oma kauaagesest kodust superülehooldatud vanadekodusse lahkuda.

Kui enamasti sellistes "vana maja versus kinnisvarahaid" filmides jääb vanatoi võitjaks, paljastab alatute kinnisvaraarendajate ebaseaduslikud mahhinatsioonid ja maja jäetakse sinna, kus ta oli, siis sel korral tuleb appi võtta kunagised unistused ning vanatoi ainuke võimalus on majale õhupallid külge monteerida ja minema lennata. Kogemata kleepub eriskummalise lennumasina külge üks tüütu paksuke skaudipoiss, kelle vanematel tema jaoks üldse aega ei ole - seda tähelepanupuudust üritab ta institutsionaalsete saavutustega kompenseerida, kogudes ühiskasuliku töö eest skaudimärke. Midagi on neis kahes antud hetkel ühist, ehkki toi seda tunnistada ei taha, igatahes kannatavad mõlemad üksinduse all. Lendav maja viib selle nukra paari aga teisele mandrile ja teise keskkonda, kus nad komistavad ühe kaua kadunud olnud ja vääriti mõistetud maadeuurija peidupaigale. Maadeuurija ainsateks seltsilisteks on kari koeri, kellele ta on paigaldanud koera kõnet inimkeelde tõlkivad kaelarihmad. Koerte hingeelu on filmitegijatel igatahes hästi tabatud, mina, kui koeravõhik, usun seda täiega. Südamlik toon, mis kogu lugu läbib, ei takista halbadest asjadest rääkimist - kadunud maadeavastaja osutub võimuahneks kinnisideeliseks maniakiks, kes enamuse oma koertest (kes on peremehele truud, nagu õige koer peabki olema) vanamehe ja skaudipoisi kallale ässitab. Tüliõunaks üks haruldane lind, keda maadeavastaja jahib.

Ma ütlen, see on hea film. Seal on äkshõnit ja kõhedust - koer-kamikazed näiteks, lennutrikid - selles on mõnusaid leide ja elulisi tähelepanekuid nii looma- kui inimpsühholoogiast ja samas ei moraalitse see läilalt ega irvita küüniliselt. Hea emotsionaalne tasakaal ja piisavalt mõtlemisainet teevad sellest lastele igati sobiva ning täiskasvanutelegi toreda vaatemängu. 

Fotojaht: jalad

Rohkem jalgu siin: