tervishoiumuuseumil uus kodulehekülg

Moodne ja puha:
http://tervishoiumuuseum.ee/

Füüsiliselt asume endiselt Tallinnas, Lai 30, vanalinnas. Solaris pole ainuke koht, kus balsameeritud inimkehi ja -osi näha saab.

Saada mulle SMS

Bäbääp teeb telefon võpatamapanevalt. Sõnum saabus. Väriseva käega taskust fuuni koukides mõtlen juba umbes miljon hullu asja kokku, aga asjata - ma peaksin ju teadma, et seal seisab kas Tele2 meelitlev reklaam: Hea klient! jne

Või hoopis tele2 teavitus: lugupeetud klient, leping hakkab kehtima (näe, kui uue lepingu sõlmid, oled hea asemel kohe lugupeetud)

või hoiatus, et kõnelimiiti hakkab otsa saama (see juhtub tavaliselt paar päeva enne arve tähtaega)

või numbrilt 11800 tulnud teade, et 30 päeva üliõpilaskaart kaotab 2 päeva pärast kehtivuse

või meeldetuletus, et mine homme arsti juurde (see on meeldiv)

või verekeskuse palve - tule verd andma, otsas on - peakski minema. Nüüd kus mul kõikmõeldavad tabletiravid on juba minevik, nüüd võetakse mu veri ehk vastugi.

Muide - antibeebipille võtval naisel lubatakse doonoriverd anda küll, seda stuffi ei loeta ravimiks. Ometi me teame, et sünteetilised hormoonid ei lagune. Selline asi võtab veidi kukalt kratsima. On see veresaajale ikka ohutu, või nõustutakse kunsthormoniseeritud verega vaid seetõttu, et sellest keeldudes jääksid meie verepangad veelgi tühjemaks kui nad just on? kas teie laseksite endale üle kanda verd, milles leidub kunstlikke hormoone? Selliseid, mida te pole ise valinud? Suitsetaja verd võetakse ka vastu, ei soovitata lihtsalt vahetult enne vereandmist suitsetada.

ja 30st viimasest sõnumist on vaid 10 eraisikutelt pärit. E-riik, pole midagi öelda.

Eraisikute sõnumitest kõige lakoonilisemad on teismelise omad, minuealised ja vanemad kirjutavad valdavalt täislausete ja kirjavahemärkidega. Ometi räägitakse teismeliste sõnumineerimiskirest...?

Mul isiklikult on kiiks sõnum võimaluse korral maksimaalselt täis kirjutada - maksma pean niikuinii ühepalju, on seal 20 märki või 100.

fotojaht: sõna

Minu lemmiksõnad on laulusõnad:

Mis sõna see on?

Sõnapoe sõna. On selliseid poode, teate, kus on palju sõnu...

müügiks. Kaasavõtmiseks.

Maskiball on lummav sõna. Sellele mõeldes tunnen end väga glamuursena, fantastilisena, muinasjutulisena. Nädal tagasi sai see sõna minu jaoks lihaks.

Sõnujaid leiab veel siin.

-----------

Sõna on universaalne. Sõna vastu ei aita tegelikult silmaklapid. Sõnu saab kirjutada ka kombatavalt, kuidas täpsemalt, võid teada saada Tervishoiumuuseumis, näitusel. Ja loomulikult saab sõnu rääkida, lausuda, laulda.

Fotojaht: kell7

Reede õhtul kell seitse olin lapsega Tallinna Kaubamaja mängunurgas. Passisin last ja vahtisin kalu suures akvaariumis mängunurga ja majapidamiskaupade osakonna vahel.

Eriti lummav on see laiguline tegelane. Kahjuks ei ole kalu eriti mõtet pildistada kehvakese telefonikaameraga, aga paremat mul sel hetkel polnud. Reaalsuses on nad muidugi palju-palju ilusamad.

Teisi kella pealt pilte näed siin.

Fotojaht: masin

Linn on üüratu masin,

hommikuil väljudes kodust

haakume üldisse skeemi,

liigume liiklejarodus

viivleme fooride taga,

ummikuis uimerdame

jõuame kohale, oma

kohale asetume

tööd, teeme. tööd

õhtune suund on kodu
tuleb meil jällegi minna
liigume ühtlases rodus
läbi tuledes linna

kütust on vaja, et asi
hommegi tõrketa töötaks
elu on kiire, ma masin
kuumenen üle kui öötab

ööd head, head ööd.

Teised masinad on siin.

Kus asub sinu põis?

http://www.reporter.ee/2009/10/29/veebireporter-tanaval-kui-hasti-tunned-oma-keha/

Küsitluse vahele näitab õpetlikke klippe Tervishoiumuuseumist.
Kui te ei tea, kus teie põis asub, tulge seda muuseumist otsima. :=)

Ainult et - Reporteri klipi lõpus esitatud üleskutse pühapäeval muusemi minna, on veidi eksitav - meie muuseum on nimelt avatud teisipäevast laupäevani, pühapäeval ja esmaspäeval enamasti suletud.

Solaris

Mulle meeldib :)

Estonia puiesteelt vaadates ei tundu Solarise hoone eriti märkimisväärsena, ent nurgatagustest, näiteks NO- teatri poolt lähenedes jätab see juba parema mulje. On tore, et suurt hoonet ehitades suudeti mõningal määral vanu puid kasvama jätta. Kahjuks pole selles meeldivamas küljes ühtegi külastajate sissepääsu.

Solarise sisevaated on meeldivalt, orgaaniliselt ümarnurksed ja liigendatud.

Kunstlike taimede kogus natuke häirib. Ehtsad oleks paremad. Eks küll needki loovad heledas ruumis intiimseid oaasikesi, aga paremini mõjuvad sinna-siia torgatud vanad või pseudovanad tarbeesemed. Vanker lihtsalt keset lagedat ruumi, restaureeritud kapp kohviku metallpindade taga.












Kunsthubasuse (mis muidu täiesti toimib) loomise nimel on kohati siiski liiale mindud. Mul ajas juhtme kokku keset (aatriumi?) mitme korruse vahel kõrguv kask, mis...

...nagu selgus oli tüve poolest ehtne, ent selle kahtlaselt roheliste lehtedega oksad olid (võrdlemisi hooletult) jämedamatesse okstesse puuritud aukudesse poogitud. See tekitas minus üsna arvestatava kognitiivse dissonantsi.

Dissonants jätkus natuke meeldivamal moel esimese korruse apteegis, mida kaunistavad orgaanilise kujuga valged sambad ja sõna otseses mõttes inimesi jälgiv hiigelsilm. Anatoomiliselt täpne.

Minge, seiske selle silma ette ja siis liikuge rahulikult edasi. Silm liigub kaasa.

Suurde majja on mitmesse kohta loodud (olgu peale need

kunstpalmid) õdusaid eraldi pesakesi, mis on füüsiliselt küll avatud, ent visuaalselt muust ruumist eraldatud ja kus saab mõnusalt mökutada ning jalga puhata.

Lisaks kõigele muule sürrile ilule on Solarise turvamehedki omaette vaatamisväärsus. Kui tavaliselt on kaubanduskeskuste turvad ebamäärases eas, soos ja füüsilises vormis, mornid, väsinud olevused, siis Solarise turvamehed mõjuvad kergelt nagu men-in-black. Pikad, sirged, väsimatult valvsad, liiguvad käratult kui palgamõrtsukad ja ilmuvad vaatevälja alati täiesti ootamatult - see paneb esiteks mõtlema, et kas presidendi ekipaaž on lähedal - ja teiseks ennast natuke süüdlasena tundma, meenutama, mis pahateoga siis nüüd hiljuti on hakkama saadud ja ega mul ei ole midagi kahtlast kotis, kasvõi küüneviili. Kusjuures nad ei ole kurjad, ei. Nad võivad sõbralikult naeratades juhatada sind lähima pangaautomaadini, kuid mõjuvad väga korralekutsuvalt, umbes nagu tuumajaam, ja ei jäta hetkeks ka muljet, et neid võiks kuidagi õrritada - ega ka mitte ignoreerida. Arusaadavalt ei julgenud ma neid pildistada, kuna see tundus liialt õrritamise moodi olevat. Huvitav, kui kauaks nad sinna jäävad?

Lõpetuseks suutsin ma sellest ilusast kaubakeskusest vähemalt kolmest poest küsida asja, mida seal hetkel müügil ei olnud - Knopkast pastellpliiatseid (kunstnikuvildikaid oli küll), kosmeetikapoest tumesinist küünelakki (kõiki muid värve oli, aga mitte tumesinist) ja hästivarustatud ehtepoest varvuseid. Mul on selline eriline anne.