Rahvusraamatukogu

on kunstipärase ruumi- ja materjali raiskamise etalon Eestis, seda ma teile ütlen. Foobik minus klammerdub selle treppidel käies alati seinte külge ja mõtleb maavärinatest; koi minus rehkendab seal käies alati sügavike ja kõrguste kütmiseks kuluvat raha, tühjuse kohale ehitada võimaliku pinna ruutmeetreid ja olemasolevate, ent tühjana seisvate ruumide pinda ja hinda. Tõsiselt, seal on masendavalt palju tühje ruutmeetreid põrandapinda. Pikki koridore üheainsa kasuliku uksega. Paekiviseinu.

Ent see kõrgusekartust ja kadedust genereeriv haige paekivimürakas on ka omamoodi võluv. Seda on juba NII palju, see on juba nii üle võlli keeratud, et see peaaegu võrdub mõne egiptuse püramiidiga, millede tootmine oli ju ka kohutav ruumi ja materjali raiskamine. Lisaks need maja välisküljel kulgevad jaburad trepid, treppide trepid, rõdud ja muud arhitektuurielemendid. Kindlus on selle kohta liiga vähe öeldud.

Ruumi raiskamine.

Selles on midagi.

See näitab - meil ON, mida raisata. Oleme vägevad! Oleme rikkad!

Raamatute vastu tekitab see igatahes aukartust. Ehk isegi nii suurt aukartust, et kartja ei julge raamatuid enam kättegi võtta...