Tahtsin minna doonoriksi, minna verda andemaie, alleaa, alleaa. Pole seal ju ammu käinud, kaua pole tilgutanud. Pole kaua saanud anda, minu veri vilets oli, antidepressante täis. Nüüdap tuldi muuseumi,tervusseri päevadelle, verevõtjaid nagu loogu, masinate-värkidega. Mõtlesin et lähen olen, tublidusta üles näitan, head tehja rahvaalle, verd mis reesuspositiivne, veregruppi annan A. Korras olid verenäidud, korras oli vererõhkki, heitsin rõõmsalt lavatsille, andsin varre piiga kätte, kurakäe ma meedikulle - võtke minu tublit verda, rauarohket elunestet. Siisap ütleb meedik-õde, valges kitlis kena näitsik: teil veeni susserdatud, verevoolikut torgitud, sinikad on suisa näha, ei siit praegu tohi võtta, ei saa verda kätte mitte. Teise käega teine häda, parem käsi puha perses, selle veenid imepeened, elusooned nähtamatud. Ei saa pista sinna nõela, rauast toru torgataie. Küll ma kirusin ja vandsin, mis see aga enam aitas - esmaspäeval tõepoolest võeti multa vereproove, veresooni torgitie, kas on põletiku näite, kas on vaja ravitseda, kurja haigust kimbutada. Alleaa, raisk.
2 comments:
mul mees tahtis ka doonoriks saada. kord käis ja andis, siis öeldi, et ära enam tule, sul on nii halb veresoolikat kätte saada, et me sellistega ei taha.
Reeglina pole veene näha neil, kes pole treenitud. Tuleb rohkem sportida ja probleemid lahenevad. Las mees hakkab lõuga tõmbama.
Postitage kommentaar