Igal aastal upub...

„Igal aastal upub siia järve üks laip. Mõnikord rohkemgi.“ teatas väike räpane vanamees minu kõrval pingil istudes. Hambutu suu hoidis suitsu, pesemata käsi kobas taskust pudelit – kõik oli nii nagu pidi. Masendav.

Mõtlesin järele. „Mismoodi saab laip uppuda?“ pärisin.

Vanamees ei vastanud. Panin tähele, et tema riided olid niisked ja haisesid kui seenetanud kelder, ja teda kattev mustus meenutas kohati vetikaid ja pori. Tundus pisut kõhe. Samas oli väike vanamees ainuke, kes minuga viimase 24 tunni (või 48 tunni, või rohkema) jooksul lahkemalt kõneleda suvatses – või igatahes suvatses ta öelda mulle midagigi erinevat sellest tavalisest: „Kasi minema!“, „Mida sa siin teed?“, Kus sa elad? Mis su nimi on? Püsti ja astuma!“ või koguni „Püksid maha, kaabakas!“.

Seltskond on seltskond. Nagu… Kes seda ütleski, et proteiin on proteiin, ükspuha, kust sa selle leiad? Kusagilt kuulsin. Või lugesin. Kuigi ma ei loe. Üldiselt. Miks ma peaksingi? Masendav ajaviide.

Kõht korises. Ohkasin ja võtsin vastu vanamehe pakutava pudeli. Vedelik pudelis ajas mind köhima ja silmad vett jooksma. Täpselt nagu mõnes topakas raamatus kirjas. Ausõna. Ja võttis sekunditeks pildituks.

Ma pole ometi mõni algaja joodik. Vanust võib mul ju olla vaid 16 aastat, ent kui nendest aastatest enamus on sisustatud vanemate tagant näpatud vedelike konsumeerimisega, siis peaks ju staaži küllaga olema. Vanamehe antu oli aga kangeim kõigest, mis mulle seni ette juhtunud. „Aitäh!“ kiunatasin lõpuks, kui häälepaelad lõpuks jälle elastseks muutusid. Ätt muigas ja võttis oma pudeli rahuloleva ilmega tagasi. Pani selle hellalt põuetaskusse. Vaatasime kuupaistel sillerdavat järvepinda. Ilus oli. Hea. Soe.

„Laibad saavad uppuda väga lihtsalt,“ vastas vanamees viimaks tüünelt, „Täpselt samamoodi, nagu jalgrattad, aerud, kohvikannud, singikäntsakad või juustukerad“ (Nende sõnad juures tundsin uuesti oma kõhu korinat. Jeerum, ma pole vist kõik need viimased mõnikümmend tundi midagi tahket hamba alla saanud). „Konks on pigem selles,“ jätkas mu eakas sõber oma juttu, „et välja ei õngitseta siit ametlikult mitte ühtegi. Sellepärast see ongi saanud lemmikmatmispaigaks kõikidele nendele inimestele, kellel ootamatul, või kiiresti ja illegaalselt vaja mõnest laibast lahti saada“

Arusaadav. Aga. Aga, siin on tõesti üks aga. „Kust sa siis üldse võtad, et neid laipu siia niimoodi uputatakse? Kui neid välja ei kougita…“ . Hakkasin itsitama. „Või viskad sa viimati ise neid siia?“ See tundus suurepärase naljana, ja ma naersin, nagu polnud ammu naernud. Mõnus vana. Nüüd võttis ta oma põuetasku lahti, pudeli välja ja ulatas selle mulle, ise vaatas mind sellise pilguga, et mu naer lihtsalt suri. Hüljatusse. Võtsin kiiresti pudeli ja lonksasin midagi mõtlemata… auuuu! Teisel korral kõrvetas see veel hullemini, kui enne.

„Vaata mis“ lausus ätike siis. „Täpselt nagu sa ise ütlesid – proteiin on proteiin. Mina võtan sealt, kust mulle midagi antakse. Elan ära. Mulle pole ju palju vaja.“

Ja ootas siis, et ta sõnade mõte mulle korralikult kohale jõuaks.

Jõudis.

„Seni oli kõik hästi. Nüüd on aga väike probleem…“ vanamees vaatas mind murelikult. „Liiga palju on hakanud saama neid laipu. Kas on kurikaelu ja muidumõrvareid liiga palju saanud või on nad kõik hakanud just minu järve oma prügilana kasutama, ma ei tea. Igatahes on toodang koletult kasvanud ja ma ei tule enam kõige toime. Ent sa ju saad aru, mida see tähendab?“

Noogutasin igaks juhuks kiiresti pead.

Murelikult põrnitses vana järve, mis oli kuuvalgel tõepoolest ilus. „Kui ma ei jõua neid kõiki korralikult välja traalida ja ära tarbida, ei lähe enam palju aega, kuni mõni laipadest inimestele silma alla ujub. Siis tulevad kohale politseinikud ja minu toidulauast saab meediatsirkus. Senised laibauputajad hakkavad siit eemale hoidma. Millest ma siis elan?“

Vanamehe mure läks südamesse. Tegi lausa meele haledaks. Kraaksatasin (issand, see märjuke oli tõepoolest tõhus): „Vaene vana. Kui ma saaksin aidata.“

„Saad küll,“ vanamees noogutas, “tõepoolest saad. Ega ma seda juttu sulle ilmaasjata ei räägi. Ma vaatasin kohe, et… noor, tugev mees, kraps ja noh, olgem ausad, omadega püstihädas. Just see, keda mul vaja on. Tuled mulle abiliseks? Usun, et sinu isu ja proteiinivajadus on suuremad, kui mul ja kahele on siin just parajasti palju tööd.“

Kõõks. Öök. Aga…

„Öömaja saad ka,“ teadustas lahke vanamees, „mu hütis on kaks tuba, teise võin sulle anda. Seal on soe, katus peab vett, seinad tuult, kõik on hästi.“

Oma tuba… Mul pole kunagi oma tuba olnud. Mitte iialgi. Mitte oma nurkagi. Magasin vanemate voodi all heinakotil või suuremana kööginurgas või laua all. Või trepil. Ja meil oli ALATI külalisi. Kes jõid ja tegid kõike muud juurdekuuluvat. Üks jõmpsikas ei väärinud sealjuures ei tähelepanu, privaatsust ega unerahugi. Kõige rahulikumad ööd veetsin tavaliselt juhututtavate juures põrandal või turvakodudes – aga OMA TUBA ei olnud sealgi. Issand.

„Söö“ ütles vana mulle ajalehe sisse keeratud praetükki ulatades. „Võta, proovi. See pole üldse halb“

Vaatasin seda pakki ja kõht korises, sapp kerkis kurku. OMA TUBA. Võtsin. Sõin. Tegelikult täitsa ok. „Küüslauk on mu enda kasvatatud,“ teatas vana heatujuliselt, „soola jaoks saan raha tühjade pudelite korjamisest“.

Pudelite korjamine pole mulle probleem.

„Joodavat pruulin ise,“ vanamees pilgutas mulle silma. Tõusis püsti. „Noh – lähme nüüd. Töö ootab. Enne just käis siin üks musta mersuga ja viskas oma laadungi vette. Sa ujuda oskad? Kui ei oska, pole lugu, saab ka teisiti.“ Ja läks paadi poole, tagasi vaatamata.

Tõusin minagi – ja läksin talle järele. OMA TUBA, inimesed.