Raamatust

Nagu ikka, loen ma menuraamatuid meelsamini palju hiljem, mitte siis, kui kõik tuttavad loevad. Nii söandasin alles nüüd lõpuks kätte võtta Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad"

Lugu oli just nii ehe ja valus, nagu ma olin kartnudki, ent teise nurga alt, kui olin arvanud. Kohe esimestel lehekülgedel võtab see raamat sujuva liigutusega sul südame rinnakorvist, asetab selle elavana ja kaitsetuna kurja maailma ette letile ja hakkab sinusse kirjutama. Seda osa elust, mida sa tegelikult teada ei taha. Raamatus on palju selliseid kohti, mida lugedes tahaks kõva häälega karjuma hakata, nuia haarata ja siis lastekaitsesse helistada.

Kord juba avatud, on seda võimatu poole pealt sulgeda, nii jõuad lõpuks kergendusohkega (õnneks) õnneliku lõpuni.

Raamatu lõppedes aga pannakse see väljarapitud süda sulle rindu tagasi ja tehakse nägu, nagu poleks eriti midagi olnud. Tegelikult ootaks siiski paari kena dr Frankensteini stiilis õmbluspistet... Õhku jäävad mõned häirivad küsimused, neist peamine: mis sai Anne lapsest? Ignoreeritud haav tekitab rahutust ja hämmingut. Millega peab lihtsalt õppima koos elama.

----
Võrdlused on kurjast. Siiski - ei saa jätta võrdlemata seda raamatut veel kahega, mida ka just nüüd lugesin. "Daki elab siin" ja "Ego". Kõik kolm täiesti erinevad teosed, ent üks motiiv neis kordub - rikas vanem mees, kes noore  peategelannaga kurameerib.  Kui Daki mainib teda üksnes möödaminnes, Nirti  maadleb temaga tükk aega ja viskab ta lõpuks otsustavalt kasutute asjade kasti, siis Kõusaare raamatus on ta kõige kohutavam -  jäävalt domineeriv, veriste kätega isajumal, kõikvõimas Baal. Minu jaoks on see korduv kujund kummastav. Igatahes näib ta tähtis tegelane olevat.