Lahe fantastikasari

Grimm. IMBD tutvustus ütleb lühidalt põhilise ära - Oregoni detektiivil on võime näha (ja võita) üleloomulikke olendeid. Natuke on need olendid väga üheülbalised, st libahundid, libasiilid, libakarud, jne. Tüübid, kes elavad inimestena inimeste maailmas ja kriitilistel tingimustel lihtsalt muutuvad regulaarselt koletisteks. Supernaturalis oli veidi mitmekesisem valik. Samas puudus Supernaturalis, kus vähemalt esimestes osades tegeleti üheselt ja ainult kollide nottimisega, selline võluv lillelapselik suhtumine - kohe alguses tutvub detektiiv, vendade Grimmide järeltulija, libahundiga, kes hoiab oma loomulikke kalduvusi vaos, tsiteerin: "ravimite, dieedi ja pilatese harjutustega", kes mängib tshellot, valmistab peedivorsti ja on üldse kena inimene. Libahundist sõber on detektiivile väga kasulik teiste kollidega suheldes, võideldes, jne. Isegi vist kasulikum, kui detektiivi tädikese (kes sarja alguses kollidega võitlemise haavade kätte sureb) märkmed erinevate kolliliikide kohta. Ühtlasi avastab pea sama lillelapseliku meelelaadiga detektiiv, et libaolendid enamasti kardavad teda paaniliselt ja peavad samasuguseks kolliks, nagu meie peaksime libahunti. Ta on ju  - Grimm. Grimmid on aastasadu kolle tapnud. Vestluspartneri kiljumine: "Palun, ära tapa mind!" on mõne uue tõuliiniga tutvumisel või huligaanitsevate naabrilaste vanematega kõnelemisel selles sarjas täiesti tavaline. Kummaline selles sarjas on, kuidas küll detektiivi kolleegid ei hakka midagi kahtlustama, kui see Grimmide järeltulija kogu aeg kõige segasemate uurimiste keskpunkti satub ja nendest kõike teab, aga õnneks antakse kahtlustamisõigus vähemal tema elukaaslasele.
Kõige liigutavam seni minu poolt nähtud osadest on see, kus detektiiv leiab metsast libahundilapsukese, umbes 16aastase tüdruku, kes on tegelikult 7-8 a tagasi umbes 9aastasena kadunuks kuulutatud. Loo muudab keeruliseks asjaolu, et tüdruk oli lapsendatud. Libahundist sõber kinnitab konsultatsioonil detektiivile, et kuna kasuvanemad ei teadnud, et nende laps on libahunt, siis nad ei osanud tüdrukule õigel ajal tema moondumiste kohta selgitusi anda ja see võiski tüdruku eelpuberteedieas (mil moondumised algavad) metsa peletada.  Kas pole nunnu lähenemisviis pedagoogikale, lastepsühholoogiale ja muule? 

Kui natuke naiivsust teid ei häiri ja kui teile meeldib see fantastikasuund, mis kinnitab, et kollid elavad teie lähinaabruses ja on tegelikult täitsa tavalised inimesed, ainult ärge oma lapsi punase kapuutsiga üksi metsa lubage, siis see sari on teie jaoks. Muide, ka eelpool juba mainitud Supernatural kannatas alguses mõningase ülemäärase naiivsuse all, see oli küll teisipidi naiivsus, stiilis "meie - head, nemad - pahad". Kui Supernatural suutis naiivsusest esimese-teise hooaja lõpuks vabaneda, siis võib seda ehk loota ka Grimm-i sarjast. Igatahes tasub vaatamist.

PS: täiesti naiivsusevaba ja algusest peale mõnusalt vürtsikalt ja irooniliselt välja peetud ning sobivas tempos esitatud üllatusi sisaldav "Monster next door" sari on loomulikult True Blood. Seda pole veel ükski muu suutnud ületada.
PPS: Grimreaper tähendab loomulikult "Grimmide lõikajat", mida teie siis mõtlesite? Nende tegelastega on meie detektiivil ilmselgelt kana kitkuda.